Vaikiv osaleja. See oli juba edulugu. Aastal 1937 turule toodud L-1 laualamp oli juba loomisest saadik kui üldtuntud ja lahe laualamp ja see pidi olema iga ambitsioonika disaineri, arhitekti, kunstniku või kirjaniku laual. Sel oli isegi spetsiaalse seinale paigaldamise klamber neile, kelle valgustusvajadused ületasid horisontaalset tasandit. Aga ... Alati on agasid, eriti loomingulistes ringkondades. Muidugi on L-1 laualambi paigaldamine seinale suurepärane kontoris, stuudios või müügisalongis, kus on piisavalt ruumi, kuid privaatses kodus? Haiglas? Kirikus? Kas see pole natuke ... valjult? Mõtlemata valgustusele detsibellide vaatenurgast enne, said Luxo disainerid aru ja juba varsti tõid turule L-1 seinaversiooni. Ja seal leidus vasturääkivus. Kriitilised hääled süüdistasid uut L-1 seinaversiooni oma ilmselgelt vigase sugupuu eest, koos selle ebasobivalt lühikese varre ja pisikese kupliga. Kuid siiski kriitilised hääled vaibusid, kuna L-1 seinaversioon tõestas end lihtsalt mitte ehtsa L-1 -na: nutikas, funktsionaalne ja sõbralik, täiuslikult sobiv enda eesmärgi saavutamiseks oma vaikse elegantsiga, mis võib tuleneda ainult heast käsitööst. Teisisõnu: suurepärane näide sellest, kuidas head ideed ei kao, vaid lihtsalt säravad heledamalt.